Alasniidu Seltsi juhatuse liige IVO LUKK sai Harku Valla teenetemärgi.
Alasniidu seltsi juht Ivo Lukk: selts sünnib vajadusest ja püsib inimestest. Ivo Lukk on Alasniidu seltsi asutaja ja pikaaegne kogukonnahing ning külaelu edendaja Alasniidu, Harkujärve ja Tiskre külas. Möödunud aasta lõpul pälvis Ivo Lukk Harku valla teenetemärgi.
Rääkisime temaga kogukonnatöö rõõmudest ja muredest ning sellest, mis aastate jooksul muutunud on. Olete Harku vallas elanud paarkümmend aastat.
Rääkisime temaga kogukonnatöö rõõmudest ja muredest ning sellest, mis aastate jooksul muutunud on. Olete Harku vallas elanud paarkümmend aastat.
Mis teid siia tõi ja mis teid siin hoidnud on?
Elan Harku vallas 2005. aasta sügisest. Meie pere esimene laps sai kahenädalaseks, kui Alasniidule tuttuude ridaelamusse kolisime. See oli uusarenduse esimene maja. Aknast välja vaadates paistis, nii kaugele kui silm ulatus, heinamaa. Oli väga privaatne koht ja kruusatee, mis sinna viis, oli palistatud vanade pärnade ja kaskedega. Aga see muutus kõik järsku. Paari aastaga rajati lai asfalttee, buss hakkas sõitma Õismäele ja Alasniidu ehitati täis maju. Algusest peale tundus, et see on see koht, kus ma tahan elada ja oma lapsi kasvatada. See on tänase päevani nii jäänud. Olen kolinud Harkujärve külla Harku järve äärde, aga seal on samuti väga kaunis loodus, mis mind kütkestab. Oleme linnakärast eemal ja samas ometi linnale nii lähedal. Need on need võlud, mis inimesi toovad siia Harku valda ja meie kanti ka.
Mis on teie igapäevatöö ja -elu?
Tegelen kinnisvaraga. Aitan inimestel kodu osta-müüa ja aitan nende uue unistuste kodu poole. Olen Uus Maa City frantsiisi üks osanikke ja juhte. Töö on inimestega, koolitamine, juhendamine, mentorlus. Olen seda tööd teinud üle kümne aasta ja loodan, et on veel palju pikki aastaid ees. Enne seda olin 24 aastat toiduainetööstuses eri ametites. Mu esimene haridus on pagari haridus. Olen töötanud pagarina, peapagarina, olnud Lihula leivatehase direktor. Hiljem erinevates toiduaineid tootvates ettevõtetes müügi peal. See ring sai täis ja ma soovisin vaheldust. Olen abielus, kahe toreda tütre isa. Vanem sai 20 ja noorem on 16. Hobisid on omajagu. Neist suurim discgolf. Olen mänginud umbes kümme aastat. Kuulun kohalikku Tiskre discgolfi klubisse. Lisaks mängin võrkpalli, rannavollet, jõusaalis käin. Mulle meeldib reisida. Meeldib hästi süüa. Nagu ikka, inimlikud asjad. Ma läksin laulukoori ka. Vanast peast, 48-aastaselt minna laulukoori. Käin Rocca al Mare kooli segakooris. Lühendatult RAM segakoor. Mõtlen, et segakoor – nemad laulavad, mina käin segamas neid seal. Esimest korda käisin eelmisel suvel laulupeol laulukaare all laulmas. See ei olnud mulle lihtne, aga oli tore. Jätkan kooris laulmist, tore seltskond ja enesearengu koht ka.
Kuidas sai alguse teie teekond kogukonnaelu juurde? See sai alguse protestist. See oli protesti väljendusvorm, mis vormus mittetulundusühinguks ja Alasniidu seltsiks.
Mis teile siis ei meeldinud?
Arendaja lubas rajada mänguväljaku. Meil olid väiksed lapsed ja Alasniidul oli veel väga palju noori peresid, kellel olid väiksed lapsed. Kui hakkasime uurima, kus see mänguväljak on, näitas arendaja: mänguväljak on seal. See oli asfaltplats. Meil oli mänguväljakust hoopis teistsugune arusaam. Naabritest moodustus kiiresti aktiivne grupp ja ütlesin, et vaatame, mis võimalused on, äkki saame lastele võimalused – kirjutame projekti ja taotleme raha mänguväljaku rajamiseks. Alasniidu seltsi asutamiskoosolekul oli 13 inimest. Sealt vormus juriidiline keha ja nii ta liikuma läks.
Millised seltsi algusaastad olid?
Praegusega võrreldes lihtsamad. Entusiasmi oli palju ja ise olid noorem ja oli tunda seda ühtsust.
Mis on praegu külaseltsi elus keeruline?
Ajad on muutunud. Inimeste suhtumine on muutunud. See on seotud ühiskonna üldise arengu ja heaolu arenguga. See, mis me olime 20 aastat tagasi riigina majanduslikult, ei olnud see, kus me täna oleme. Ma tunnen rohkem nõudlikkust, valla poole vaadates nõutakse, mõistmist on vähem, palju on eriarvamusi, mis on muidugi tore. Aga tihti need eriarvamused on mitte edasiviivad ja mittekonstruktiivsed, vaid sapised või halvustavad. Harku valla elanike FB grupp on üks selline näide, kus asjad lappavad hullusti. Vähe on mõistmist, pigem tahetakse ära panna. See võitlus ei ole edasiviiv, vaid tihtilugu pidurdab arengut. Rohkem sallivust, rohkem mõistmist, siis tuleks ikka paremad lahendused, mõtlen mina.
Alasniidu selts koondab enda alla Tiskre, Harkujärve, Alasniidu kandi elanikud. Kuidas need üksteisest eristuvad? Eks nad natuke erinevad ole. Alasniidu on homogeensem, välja arvatud vanaküla, aga ka seal on inimesed vahetunud ja hoiakud muutunud. Harkujärve oli peamiselt aiandiga seotud ja kaevandusega ka. Oli ka väljakujunenud vanem elanikkond, aga nüüd on Harkujärve ka muutuses. Nad on otsapidi Tallinnas kinni. Üldistades ongi meie kandi seltsi probleem see, et oleme Tallinnale liiga lähedal. Minu arusaam on, et mida kaugemal oled keskustest, seda suurem on kokkukuuluvustunne. Kaugemal võid sa loota iseenda ja oma naabri peale ja nii on see lihtsam tekkima. Mis puudutab Tiskret, siis minu unistus ja lootus on, et ehk tekib seal oma initsiatiivgrupp ja inimesed loovad ise oma seltsi. Sest inimeste hulk on seal ikkagi kümneid kordi kasvanud. Hirm on, et Tiskresse tuleb järjekordne magala. Praegu seal teenuseid ei pakuta, aga oleks tore, kui seal oleks kohvikud, juuksurid, iluteenused, et inimesed saaksid teenused kohapeal ega peaks rännet tegema. Kõik külad on erinevad, aga samas inimesed on inimesed. Tiskresse tuleb kauaoodatud kool. Kooli valmimisega on Alasniidu seltsil lootus saada ka oma esimesed ruumid.
Kas üldse saab kogukonnatunnet teadlikult suunata või kasvatada? Või kujuneb see ikkagi iseenesest?
Ma arvan, et see tunne tekib vajaduspõhiselt. Oleme tajunud, et need teemad, mis kõnetavad väga laiapõhjaliselt, panevad inimesed liikuma, näiteks turvalisuse küsimus. Kui oli kaamerate projekt, siis oli tunda, kuidas inimesed tahtsid panustada oma küla ja oma kodu turvalisusse. Samuti ka „Teeme ära!“ koristustalgud, kus kõik pingutasid, et kodukoht saaks puhtamaks. Tänaseks on need kaamerad kahjuks vananenud ja oleks vaja teha turvakaamerate projekt 2.0, aga endal napib aega. Oleks vaja värsket verd, uusi inimesi, uusi mõtteid. Seda seltsi asja on tehtud päris kaua. Vahepeal on isegi tunne, et kõik on olnud ja miks ma seda üldse teen.
Mis teid on motiveerinud jätkama?
Lühike vastus on: inimesed. Minu inimesed. Kui sa teed neid olümpiamänge, mida oled teinud aastaid, siis endal on selline tunne, et kellele seda vaja on ja see kõik on juba olnud. Aga kui sa näed neid säravaid silmi finišis ja kuidas vanemad sellest räägivad ja tulevad tänama kättpidi, et laps on oodanud aasta aega, millal need mängud on. Järelikult on see neile tähtis. Meie Pereolümpia jooksuradadelt on ka suurde pärissporti kasvanud hulk tegijaid, nagu näiteks Ken Mark Minkovski või Uusorgide dünastia järeltulija Mia Mireia Uusorg. Olen uhke, et meie külast on need noored inimesed kasvanud. Kogukonna mõttes ka, et kord aastas saavad naabrid kokku, võib-olla üleaedsed või teisest külaotsast, räägivad, kuidas läheb, muljetavad. See on äge. Praegu on olnud päästvaks uueks hingamiseks see, et meil on kaks inimest nii-öelda palgal. Kommunikatsiooni ja sotsiaalmeediaga tegeleb Merje Sumberg. Sügav kummardus tema panuse eest. Väga hea meel on ka Kaire Raiendi üle. Ta on väga pika organiseerimise kogemusega, tunneb inimesi ja on tõeline külasäde. Olen mitu korda mõeldud, et aitab nüüd. Aga mis edasi saab? Keegi peab selle töö üle võtma. Praegu ei näe, et keegi oleks võtmas. Niikaua kui ei ole, niikaua tuleb asjaga edasi minna.
Millest te puudust tunnete? Vallas, külaelus või oma kogukonnas? Mis võiks teistmoodi olla?
Igas külas peab olema kirik, kool ja kõrts. Kool ja lasteaed meil on, kirik on ka, mille üle oleme väga rõõmsad, sest see on üks väheseid kontserdipaiku vallas üldse. Kõrtsi ei ole. Seda on ammu räägitud. Iga kord, kui kokku saame ja meeleolu juba heaks läheb, siis tunneme sellest puudust. Millest inimesed puudust tunnevad, on linna otseühendus bussiga, mis nüüd on paranenud. Uus liin nr 25 sõidab. Veel parem oleks, kui see sõidaks mööda Liiva teed. Kimbutab ikkagi turvalisuse teema. Lapsed-noored, mis neil väljas teha on. Spordivõimalused on loodud, aga need ei kõneta. Tahetakse pumptrack’i või rulaparki. Kuhu sa selle rajad, kui maad ei ole. Siis noored teevadki väljas lollusi ja sodivad ja vandaalitsevad. Noh, on mõned sellised tõrvatilgad meepotis.
Mida tähendab Alasniidu selts teie jaoks praegu?
Eks ta nagu oma laps ole, suureks kasvanud ja võiks juba majast välja kolida oma elu peale, see oli nali, millel tõetera sees.
Kuidas te näete kogukonda näiteks kümne aasta pärast?
Üks, mida soovin, et inimesed on sallivad ja heatahtlikud ja mõistvad üksteise suhtes, ainult nii saab nii-öelda teenida naabrit. Sa pead armastama oma peret, lähedast, naabrit ja sealt edasi, ma arvan, on edasiminek palju suurem. Kui nüüd rääkida materiaalsetest lahenditest, siis kõige suurem ja perspektiivsem objekt, mis siin on, on Harku karjäär. Erinevad ideid on juba tulnud, aga mina näen, et see võiks olla suur rekreatsiooniala, üks äge täismõõdus discgolfi park. (Eestis on umbes 40 000 discgolfi mängijat.) Discgolfi harrastajaid on palju, aga radu on vähe, just Tallinnas ja Tallinna kuldses ringis. Nii et see saaks kindlasti palju kasutust, oleks populaarne, aga see on poliitiline otsus. Oleks tore, kui ümber Harku järve oleks laudtee, et saaks ümber järve jalutada. Oleks tore, kui Apametsas oleks juba oma MTÜ, mis toimetaks seal oma kogukonna keskel nende huvisid arvestades. Et noortele oleks rulapark.
Mida soovitate neile, kes tahaksid kogukonna heaks midagi ära teha, aga ei julge või ei tea, kust alustada?
Võiks alustada näiteks Alasniidu seltsi kodulehelt, et saada aru, kes me oleme, mida teeme ja siis ühendust võtta ja pakkuda abi. Projekte, mida vedada, ideid, mida kogukonna heaks ära teha, on küll: kaameraprojekt, bussipeatuste uuendamine jne. Need on kõik toredad ja vajalikud asjad, aga napib jõudu, jaksu, aega ja energiat, et need ära teha. Võiks tulla rääkima, pakkuma, küll leiame võimalused, kuidas kaasata.
/ Küsitlenud Merike Pinn
Palju õnne Alasndiidu Seltsi poolt Ivo Lukk!
Elan Harku vallas 2005. aasta sügisest. Meie pere esimene laps sai kahenädalaseks, kui Alasniidule tuttuude ridaelamusse kolisime. See oli uusarenduse esimene maja. Aknast välja vaadates paistis, nii kaugele kui silm ulatus, heinamaa. Oli väga privaatne koht ja kruusatee, mis sinna viis, oli palistatud vanade pärnade ja kaskedega. Aga see muutus kõik järsku. Paari aastaga rajati lai asfalttee, buss hakkas sõitma Õismäele ja Alasniidu ehitati täis maju. Algusest peale tundus, et see on see koht, kus ma tahan elada ja oma lapsi kasvatada. See on tänase päevani nii jäänud. Olen kolinud Harkujärve külla Harku järve äärde, aga seal on samuti väga kaunis loodus, mis mind kütkestab. Oleme linnakärast eemal ja samas ometi linnale nii lähedal. Need on need võlud, mis inimesi toovad siia Harku valda ja meie kanti ka.
Mis on teie igapäevatöö ja -elu?
Tegelen kinnisvaraga. Aitan inimestel kodu osta-müüa ja aitan nende uue unistuste kodu poole. Olen Uus Maa City frantsiisi üks osanikke ja juhte. Töö on inimestega, koolitamine, juhendamine, mentorlus. Olen seda tööd teinud üle kümne aasta ja loodan, et on veel palju pikki aastaid ees. Enne seda olin 24 aastat toiduainetööstuses eri ametites. Mu esimene haridus on pagari haridus. Olen töötanud pagarina, peapagarina, olnud Lihula leivatehase direktor. Hiljem erinevates toiduaineid tootvates ettevõtetes müügi peal. See ring sai täis ja ma soovisin vaheldust. Olen abielus, kahe toreda tütre isa. Vanem sai 20 ja noorem on 16. Hobisid on omajagu. Neist suurim discgolf. Olen mänginud umbes kümme aastat. Kuulun kohalikku Tiskre discgolfi klubisse. Lisaks mängin võrkpalli, rannavollet, jõusaalis käin. Mulle meeldib reisida. Meeldib hästi süüa. Nagu ikka, inimlikud asjad. Ma läksin laulukoori ka. Vanast peast, 48-aastaselt minna laulukoori. Käin Rocca al Mare kooli segakooris. Lühendatult RAM segakoor. Mõtlen, et segakoor – nemad laulavad, mina käin segamas neid seal. Esimest korda käisin eelmisel suvel laulupeol laulukaare all laulmas. See ei olnud mulle lihtne, aga oli tore. Jätkan kooris laulmist, tore seltskond ja enesearengu koht ka.
Kuidas sai alguse teie teekond kogukonnaelu juurde? See sai alguse protestist. See oli protesti väljendusvorm, mis vormus mittetulundusühinguks ja Alasniidu seltsiks.
Mis teile siis ei meeldinud?
Arendaja lubas rajada mänguväljaku. Meil olid väiksed lapsed ja Alasniidul oli veel väga palju noori peresid, kellel olid väiksed lapsed. Kui hakkasime uurima, kus see mänguväljak on, näitas arendaja: mänguväljak on seal. See oli asfaltplats. Meil oli mänguväljakust hoopis teistsugune arusaam. Naabritest moodustus kiiresti aktiivne grupp ja ütlesin, et vaatame, mis võimalused on, äkki saame lastele võimalused – kirjutame projekti ja taotleme raha mänguväljaku rajamiseks. Alasniidu seltsi asutamiskoosolekul oli 13 inimest. Sealt vormus juriidiline keha ja nii ta liikuma läks.
Millised seltsi algusaastad olid?
Praegusega võrreldes lihtsamad. Entusiasmi oli palju ja ise olid noorem ja oli tunda seda ühtsust.
Mis on praegu külaseltsi elus keeruline?
Ajad on muutunud. Inimeste suhtumine on muutunud. See on seotud ühiskonna üldise arengu ja heaolu arenguga. See, mis me olime 20 aastat tagasi riigina majanduslikult, ei olnud see, kus me täna oleme. Ma tunnen rohkem nõudlikkust, valla poole vaadates nõutakse, mõistmist on vähem, palju on eriarvamusi, mis on muidugi tore. Aga tihti need eriarvamused on mitte edasiviivad ja mittekonstruktiivsed, vaid sapised või halvustavad. Harku valla elanike FB grupp on üks selline näide, kus asjad lappavad hullusti. Vähe on mõistmist, pigem tahetakse ära panna. See võitlus ei ole edasiviiv, vaid tihtilugu pidurdab arengut. Rohkem sallivust, rohkem mõistmist, siis tuleks ikka paremad lahendused, mõtlen mina.
Alasniidu selts koondab enda alla Tiskre, Harkujärve, Alasniidu kandi elanikud. Kuidas need üksteisest eristuvad? Eks nad natuke erinevad ole. Alasniidu on homogeensem, välja arvatud vanaküla, aga ka seal on inimesed vahetunud ja hoiakud muutunud. Harkujärve oli peamiselt aiandiga seotud ja kaevandusega ka. Oli ka väljakujunenud vanem elanikkond, aga nüüd on Harkujärve ka muutuses. Nad on otsapidi Tallinnas kinni. Üldistades ongi meie kandi seltsi probleem see, et oleme Tallinnale liiga lähedal. Minu arusaam on, et mida kaugemal oled keskustest, seda suurem on kokkukuuluvustunne. Kaugemal võid sa loota iseenda ja oma naabri peale ja nii on see lihtsam tekkima. Mis puudutab Tiskret, siis minu unistus ja lootus on, et ehk tekib seal oma initsiatiivgrupp ja inimesed loovad ise oma seltsi. Sest inimeste hulk on seal ikkagi kümneid kordi kasvanud. Hirm on, et Tiskresse tuleb järjekordne magala. Praegu seal teenuseid ei pakuta, aga oleks tore, kui seal oleks kohvikud, juuksurid, iluteenused, et inimesed saaksid teenused kohapeal ega peaks rännet tegema. Kõik külad on erinevad, aga samas inimesed on inimesed. Tiskresse tuleb kauaoodatud kool. Kooli valmimisega on Alasniidu seltsil lootus saada ka oma esimesed ruumid.
Kas üldse saab kogukonnatunnet teadlikult suunata või kasvatada? Või kujuneb see ikkagi iseenesest?
Ma arvan, et see tunne tekib vajaduspõhiselt. Oleme tajunud, et need teemad, mis kõnetavad väga laiapõhjaliselt, panevad inimesed liikuma, näiteks turvalisuse küsimus. Kui oli kaamerate projekt, siis oli tunda, kuidas inimesed tahtsid panustada oma küla ja oma kodu turvalisusse. Samuti ka „Teeme ära!“ koristustalgud, kus kõik pingutasid, et kodukoht saaks puhtamaks. Tänaseks on need kaamerad kahjuks vananenud ja oleks vaja teha turvakaamerate projekt 2.0, aga endal napib aega. Oleks vaja värsket verd, uusi inimesi, uusi mõtteid. Seda seltsi asja on tehtud päris kaua. Vahepeal on isegi tunne, et kõik on olnud ja miks ma seda üldse teen.
Mis teid on motiveerinud jätkama?
Lühike vastus on: inimesed. Minu inimesed. Kui sa teed neid olümpiamänge, mida oled teinud aastaid, siis endal on selline tunne, et kellele seda vaja on ja see kõik on juba olnud. Aga kui sa näed neid säravaid silmi finišis ja kuidas vanemad sellest räägivad ja tulevad tänama kättpidi, et laps on oodanud aasta aega, millal need mängud on. Järelikult on see neile tähtis. Meie Pereolümpia jooksuradadelt on ka suurde pärissporti kasvanud hulk tegijaid, nagu näiteks Ken Mark Minkovski või Uusorgide dünastia järeltulija Mia Mireia Uusorg. Olen uhke, et meie külast on need noored inimesed kasvanud. Kogukonna mõttes ka, et kord aastas saavad naabrid kokku, võib-olla üleaedsed või teisest külaotsast, räägivad, kuidas läheb, muljetavad. See on äge. Praegu on olnud päästvaks uueks hingamiseks see, et meil on kaks inimest nii-öelda palgal. Kommunikatsiooni ja sotsiaalmeediaga tegeleb Merje Sumberg. Sügav kummardus tema panuse eest. Väga hea meel on ka Kaire Raiendi üle. Ta on väga pika organiseerimise kogemusega, tunneb inimesi ja on tõeline külasäde. Olen mitu korda mõeldud, et aitab nüüd. Aga mis edasi saab? Keegi peab selle töö üle võtma. Praegu ei näe, et keegi oleks võtmas. Niikaua kui ei ole, niikaua tuleb asjaga edasi minna.
Millest te puudust tunnete? Vallas, külaelus või oma kogukonnas? Mis võiks teistmoodi olla?
Igas külas peab olema kirik, kool ja kõrts. Kool ja lasteaed meil on, kirik on ka, mille üle oleme väga rõõmsad, sest see on üks väheseid kontserdipaiku vallas üldse. Kõrtsi ei ole. Seda on ammu räägitud. Iga kord, kui kokku saame ja meeleolu juba heaks läheb, siis tunneme sellest puudust. Millest inimesed puudust tunnevad, on linna otseühendus bussiga, mis nüüd on paranenud. Uus liin nr 25 sõidab. Veel parem oleks, kui see sõidaks mööda Liiva teed. Kimbutab ikkagi turvalisuse teema. Lapsed-noored, mis neil väljas teha on. Spordivõimalused on loodud, aga need ei kõneta. Tahetakse pumptrack’i või rulaparki. Kuhu sa selle rajad, kui maad ei ole. Siis noored teevadki väljas lollusi ja sodivad ja vandaalitsevad. Noh, on mõned sellised tõrvatilgad meepotis.
Mida tähendab Alasniidu selts teie jaoks praegu?
Eks ta nagu oma laps ole, suureks kasvanud ja võiks juba majast välja kolida oma elu peale, see oli nali, millel tõetera sees.
Kuidas te näete kogukonda näiteks kümne aasta pärast?
Üks, mida soovin, et inimesed on sallivad ja heatahtlikud ja mõistvad üksteise suhtes, ainult nii saab nii-öelda teenida naabrit. Sa pead armastama oma peret, lähedast, naabrit ja sealt edasi, ma arvan, on edasiminek palju suurem. Kui nüüd rääkida materiaalsetest lahenditest, siis kõige suurem ja perspektiivsem objekt, mis siin on, on Harku karjäär. Erinevad ideid on juba tulnud, aga mina näen, et see võiks olla suur rekreatsiooniala, üks äge täismõõdus discgolfi park. (Eestis on umbes 40 000 discgolfi mängijat.) Discgolfi harrastajaid on palju, aga radu on vähe, just Tallinnas ja Tallinna kuldses ringis. Nii et see saaks kindlasti palju kasutust, oleks populaarne, aga see on poliitiline otsus. Oleks tore, kui ümber Harku järve oleks laudtee, et saaks ümber järve jalutada. Oleks tore, kui Apametsas oleks juba oma MTÜ, mis toimetaks seal oma kogukonna keskel nende huvisid arvestades. Et noortele oleks rulapark.
Mida soovitate neile, kes tahaksid kogukonna heaks midagi ära teha, aga ei julge või ei tea, kust alustada?
Võiks alustada näiteks Alasniidu seltsi kodulehelt, et saada aru, kes me oleme, mida teeme ja siis ühendust võtta ja pakkuda abi. Projekte, mida vedada, ideid, mida kogukonna heaks ära teha, on küll: kaameraprojekt, bussipeatuste uuendamine jne. Need on kõik toredad ja vajalikud asjad, aga napib jõudu, jaksu, aega ja energiat, et need ära teha. Võiks tulla rääkima, pakkuma, küll leiame võimalused, kuidas kaasata.
/ Küsitlenud Merike Pinn
Palju õnne Alasndiidu Seltsi poolt Ivo Lukk!